28 August, 2011

Hiina



Hiina lapsed peavad olema ikka väga taibukad. Sellised need kompassileiutajate järeltulijad on. Lugesin raamatut "Hiina lood" (Zhang Zhilu, Shen Shixi, Qin Wenjun, Cao Wenxuan). Raamatukogust võttes ma ei teadnud, et tegemist lasteraamatuga, jutud läbi loetud ei teadnud ma, et tegemist on lasteraamatuga. Lihtsalt lõpuks oli autoritest mõned sönad ja sealt selgus tõde. Mingid Hiina Lastekirjanduse Komitee liikmed jne olid need mõtted kirja pannud. Meil ka kindlasti õpetlikke lugusid, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha ja vanemaid peab autama. Ok, võib-olla natuke keerulisemalt raamatusse pandud kui mina selle sõnastasin, sest ega kellelegi ei meeldi lahmiv moraal. Aga nendes lugudes keeruline loo ülesehitus, mitu erinevat tahku ja lõpuks headus ei võida kurjust või lausa vastupidi, keegi ei tea, mis see hea siis õigupoolest on. Millised kirjeldused. Mul tuli suurest pingest kõikide lugude puhul pisar silma. Esimeses jutustuses jäi poiss vanemate ja sõbra vahele. Seitsmendat jahikoera tahtsin ise lausa päästma minna. Kuid siis äkki pani autor mind vanamehe kehasse ja tema pilgu läbi maailma nägema. Ja pidingi lõhestuma. Tütarlapse ja ema suhetes tundsin sellist solvumist ja siis äkki jälle pandi mind nö vastase silmadesse ja sain aru, et hiina lastele tehakse varakult selgeks, et igal asjal on kaks osapoolt ja oma ego tuleb alla suruda. Samas ei tohi üle enda lasta asjadel käia. Appi. Viimane lugu tõenäoliselt saab mu lõputute tsitaatide allikaks. Vanamees, härg, eraklus ja laste päästmine. Kuidas sarve maha saagimisel on peale meeletu valu (nii suur piin, et silmist hakkas ka verd jooksma) hiljem nii oluline ja inimlik seletus. Kuidas algul tuleb haiget teha ja saada, et hiljem asjad meile soodas suunas liiguks. Kuidas inimese vihkaja on päästnud uppumisest 11 last. Millist kirjandust meil veel vaja on?

"Ma olin söönud ära oma sõbrale antud sõna. Miski ei saa olla halvem kui see."


Lugesin teiste blogisi ja arvustusi ka ja sain teada, et tegemist oli lääge ja moraalitseva raamatuga. Kahjuks ma nii vähe haritud, et jäin ikka oma arvamuse juurde. Samas oli see küll tõsi, et lugu koerast ja härjast olid minu meelest tugevaimad. Kuid tõlkijaga ma ei kurjustaks.

Ma olen sellesse lasteraamatusse armunud.

22 August, 2011

Ikka veel kokkuvõte



Mida vanemaks inimene jääb, seda kiiremaks pidi elu minema. Ma pigem usun, et ma jään aeglasemaks. Eelmine nädal müttasin ringi, kütsin ühest Eesti linnast teise ja kui nüüd mõtlema hakata, siis ei saatnud korda midagi. Samas said nii mõnedki vöörad minust teada seda, mida tuttavad ammu olid omaks võtnud. Kui midagi ei meeldi, siis kodu poole kadjama. Arvan, et see hüüdlause kajab mu kõrvus vähemalt selle hooaja lõpuni.

Sain teada, et väikstest lastest natuke suuremad lapsed pole mu elurööm. Kuid suudan veel nautida värvilisi hulpivaid pallikesi Emajõel. Suutsin öelda ei ebameeldivatele tööülesannetele. Plaani võetud tennis jäi mängimata (Novak-poiss sai oma teise kaotuse), kuid lemmikvallavanema organiseeritud lendavate taldrikute korvi loopimine sai minulikult tehtud. Muide jalas olid tuttuued sinised kummikud. Arvan, et viimased kummist jalanõud olid mul töesti vene ajal. Jaja, sellega seoses tunnen väikest süümekat, et Eesti vabariigi auks võtsin laupäeval ainult valget veini, kuigi asjakohane oleks olnud pits viina. Isegi singirulle ja täidetud mune polnud, rääkimata sinimustvalgetest koogikestest. Oma patriotismi panuse andsin hümni ajal pisara näol.

Veel mõned kaootilised päevad ja siis hakkavad mu sekundeid sisustama väikesed sõbrad.

Üks oli veel aeglasem, aga tema ei üritanudki.

15 August, 2011

Suvi



Täna oli esimene reaalsussüst. Kohe kohe kohe, tegelikult juba eile, peab asjalikuks hakkama. Võtan siis ruttu kokku oma suve. Singer Vinger oli nagu kümme aastat tagasi. Sama hea ja mina tundsin ennast ka sama hästi kui kunagi Van Krahli aegadel. Linnu väljaheide tabas mind ühel päeval kolm korda. Loodan südamest, et see oli erinev linnuke, mitte sama, kes mind jälitas. Aga positiivselt mõeldes parem ikka kui nokaga toksima oleks tulnud. Joostes nägin allaaetud öökulli. Olin autos, kui kits alla aeti. Sain kaks uut jutukaaslast. Nägin paiku Eestimaal, mis varem olid ainult kohanimed kaardil või ajalooõpikus. Mängisin palju, ei väga palju discgolfi. Seda tuleb veel. Loodan, et areng ka mulle järgi jõuab.

Kaks korda ehmatas mind rästik. Eila katsusin seda jälkust. Arvasin, et puunott. Tahtsin oma rüvetatud näpu otsast lõigata või silmad peast torgata, miks pidin sellist väärastust nägema. Vuihhh.

Üks päev oli öö otsa gaas lahti. Imestasin, et minu unetus nii kähku üle läks. Magasin kaua, ärkasin ja magasin jälle ja kui kolmandat korda väsimusest diivanile vajusin, siis terasemad peavalus vaevlejad hammustasid loo läbi. Tegin järelduse, et suhteliselt rahulik suidsiidivorm. Õpetlik lugu. Kui tundub, et ühest probleemist saab nii kergesti üle, siis tegelikult asendub see uue ja suuremaga. Parem vana ja tuttav unetus.

Eriti ei taha tööle minna.Inimesed hakkavad pärima muudatuste kohta mu elus. Pole valmis sellest rääkima. Tundub kuidagi liiga isiklik asi.

Oli hea suvi.

12 August, 2011

Lugeja



"Tegusõna "lugema" ei kannata käskivat kõneviisi. Leidub teisigi tegusõnu, millega ta seda vastumeelsust jagab: "armastama", ... "unistama" ..."

Sellise tõdemusega algab Daniel Pennac´i "Nagu romaan". Humoorikas, kuid mõtlemapanev. Meeletu äratundmisrööm. MEELETU. Olen peategelasega sarnaseid (ei, üks ühele samasuguseid) dialooge pidanud aastast aastasse. Miks mu väikestele sõpradele ei meeldi raamatuid lugeda. Peale soovitust on esimene küsimus teose paksuse kohta mitte sisu. Samas "Nagu romaani" peategelane avastas väikseid nõkse ja pisikesi eksimusi, mida raamatutega tehakse nii koolis kui ka kodus. Raamatu õpetaja tegi vead läbi, jõudis tõdemusele, et õpilased ei armasta lugemist, sest peale seda toimub analüüs, millel võivad olla õiged ja valed vastused. Äkki jätta lugemine sinnapaika, ilma hilisema targutamiseta. Lugeda ette ja mitte midagi küsida. Valida raamatuid õppekavast väljast. Lugemine lugemise enda pärast. Enne mõnu ja küll kunagi hiljem tulevad ka järeldused. Tõesõna oli see minu tassike teed. Mõte hakkas tööle.

"Ja pealegi, kes ennast iga kandi pealt süüdistab, kaitseb end mõnegi nõudmise vastu."
"Lugemise aeg on alati varastatud aeg. (Muide just niisamuti nagu kirjutamise aeg või armastamise aeg.)"


Lugeja õigused:
1. õigus mitte lugeda (kasutan)
2. õigus lehekülgi vahele jätta (luuleraamatutes)
3. õigus raamat pooleli jätta (sellega on mul keeruline)
4. õigus üle lugeda (see mulle meeldib)
5. õigus lugeda mida iganes (...aga...)
6. õigus bovarismile (ikka)
7. õigus lugeda kus iganes (mul ükskord autoroolis ei lubatud)
8. õigus sirvida (raamatupoodide nauding)
9. õigus lugeda valjusti (üksi)
10. õigus vaikida (on ka selliseid raamatuid)

Jälle olen rikkam.

07 August, 2011

Küsinused Hiiumaalt



Mis sorti koer on kitse tagumik? Kuidas on võimalik, et saarel ei näe kogu aeg merd? Miks on mehe ja naise eristamine valges nii keeruline? Kuidas inimese sisse mahub eelmisel päeval kolm liitrit veini ja järgmisel kuus liitrit mahlajooki? Kas südametunnistuse tunnistust väljastatakse kuskil? Kuidas auk kivi sisse saab? Kui sõpradeks juuakse, siis miks süüakse ennast seaks? Mis pill tuleb pika ilu peale? Kas peale missivõistlusi tuleb bändiproov? Kas külm teeb küllale liiga? Kuidas saab endale suhu oksendada? Kui tühjaks saab nutta, kas siis täis saab ka ennast naerda? Miks ma siis veini sisse kallasin? Miks ilus naine ilusas autos ajab ilkuma? Kas väiksearu bussipeatus on suurearu oma vastas? Või hoopis kuskil mujal? Kui mina ehitaks kiriku, siis mille ma paneksin torni otsa? Kuhu saab ilu panna? Kes minu kinni püüab?

Miks need küsimused jäid õhku viimasest reisist Hiiumaale? Kuhu ülejäänud mõistatused kadusid?

Õige vastus on kitarr.

04 August, 2011

Vargamäe varjus



Nüüd enam mind lapsed ja lilled ja rohi ja kassid ei ajagi naerma. Kuid siiani küsiks kas tohib või ei tohi, kui lähen kaugele kaema.

Käisin teatrietendusel, mis raputas mind täielikult. Võttis emotsioonidega oma haardesse ja ei lasknudki lahti. Eelmine suvi vaatasin üleeelmise aasta väljalaske suveetendust, siis täna oli mullune "Vargamäe varjus". Juba 2010 kevadel peale tutvustuste lugemist jäi "tahan näha nimekirja". Ikka aastaga maas.

Alusan enda kordamisest. Ülle on nii ilus nii ilus. Ja eestlaslik valu nii kriipiv nii kriipiv. Huumorinurgas just kilkama ei hakanud (siiski muigasin suurelt), kuid pisarakiskujal lasin oma tööd teha. Kivist südamega Andrese vestlus jumalaga: "Tee sellest poisist tüdruk, aga lase Kröödal elada." See lõikas vikatina vasakusse säärekonti. Tunne oli nii ehe kui reamees Raianis ärateenimise moment või kui Brüüs lükkab väimehe tagasi õhulaevale ja läheb ise maailma päästma. Ai.

Mulle meeldisid need tunded seal laval, alates armastusest kuni kibestumiseni. Mina, kes samastab ennast Andresega, tundsin mõnu emotsioonidest. Ai.

Peeru oli tehtud väheke lillelapseks, aga see tõi etendusele kerguse. Dialoogid olid, kuidas nüüd öelda, tiined kujunditest. Algul mõtlesin, et selle ja selle peaks ajus tallele panema, aga ma ei suutnud detailidesse süveneda, tuntud lugu haaras mind nii endasse, et tagasiteel juba panin järgmise raamatu ootenimekirja. Ei pea just ennustuskunstiga tegelema, et arvata, mis teosed kordamisele lähevad. See on mul selle aasta suurprojekt.

Mis veel? Jussi kostüüm pani küll mõtlema selle eesmärgi ja tähenduse üle, aga peale Indrek Saare ilusa keha demonstreerimise ma muud otstarvet võrgulisusel ei leidnud. Olen oma silmad nüriks vaadanud.

Aga valikud elus, armastus ja selle pidamine rikkuseks, mälestused, lunastus ... Tammsaare, Lennuk.

Ma vist isegi olen lapsepõlves kirjutanud kirjandi Vargamäe naistest.

"Inimest peab uskuma, inimest peab armastama" Tammsaare

02 August, 2011

Abi



Suure ärevusega avastasin, et suvi hakkab otsa saama ja mul pole veel kõik plaanitu teoks tehtud. Oeh. Aga samas tahaks natuke omaette olemist ka. Ma pole nii plju suhelnud ühelgi aastaajal. Ausõna. Uued nüansid väikejutuajamises ja sügava vestluse jaoks on lisandunud uusi tegelasi. Olen kohanud ka häbematust, manipuleerimist ja egoismi. Selle kõige taustal on tänane õpetlik lugu üleliia väärtuslik.

Sõitsin raamatukokku (kodust 11 kilomeetrit) rattaga. Plaanisin kohe võtta romantilise tempo, et mitte avalikku asutusse haisema minna. Pealegi peab seal nagunii trepist kolmandale korrusele ronima, seega lisa ähkimist pole ka vaja. Sinna minek kujunes vaimusilmas ettekujutatu sarnaseks. Muidugi olid mõned kopad ees ja kasutada tuli koos ärritunud autojuhtidega sonklikuks kaevatud maanteed. Aga ka seda ma teadsin juba varakult.

Tagasi tulles oli tuul sajaga vastu. Tuhandega võiks lausa öelda. Panin klapid pähe, võtsin käigu, millega peab palju väntama, ja asusin koduteele. Umbes kolmandal kilomeetril sõitis minust mööda vanamees, kellel aastaid tõenäoliselt poole rohkem kui mul ja natuke peale ka. Tema eeliseks oli muidugi asfalt ja peened kummid. Äkki avastasin, et mees kõneleb minuga midagi, kiirelt eemaldasin klapid kõrvast ja lause lõpu järgi taastasin ta jutu sisu. Refereerin suvaliselt tsitaadina: "Ma sõidan Sust mööda, kuna parem ratas vastutuules sõitmiseks, Sa hoia mu tuulekotti." Mismõttes, kas seljatagant vaadates tundus mu jalg nii tönts olema? Vaatasin kellalt sõiduaega, olukord tundus norm. Aga olen harjunud vanemate ja targemate käske täitma, tegin nagu mult oodati. Järgmised viis kilomeetrit ei saanud ma arugi, kust tuul on. Ja kasutasingi vanamehe abi. Analüüsisin veel, et äkki ikka sain valesti aru kaaslase jutust, muusika käis, tuul vihises. Kuid siis vedaja keeras ümber: (nüüd on täpne tsitaat)"Kahjuks pean siin ära keerama. Head teed!"

Mul polegi sõnu. Ühelt poolt selline abivalmidus, kaaslase märkamine ja teisalt ma ju ikka nii tõntsilt ka oma maastikurattaga ei vändelnud. Selg higine ja puha. Tegemist oli ikkagi inimesega, keda kujutaksin ette, et peaks aitama ülekäigurajal teed ületada. Lugema poes ette peenet kirja, kuna prillid jäid maha. Ta murdis mu stereotüübi. Tema aitas mind. Mul on enda pärast häbi, aga kui nägin, et onu oli mu aitamisest õnnelik, siis pean elama kasvöi selle nimel. Ma ei võta kelleltki illusiooni, et ta vajalik on. See mees oli minu jaoks oluline. Kasvõi selleks, et ma hakkaksin teatud asjade üle mõtlema.

Headus on lahe.