26 January, 2011

Pikk ninnu



Ma ei mäleta, et mulle elus silma vaadatud, üle kere emotsioonidest värisetud, ja konkreetselt valetatud. Võib-olla on nii juhtunud, aga aju on sellise absurdsuse blokkinud. Eile öeldi mulle midagi väga-väga valusat (milles oli natuke ka tõtt, aga ma olen selle tõe osaga juba rahu teinud ja ennast parandanud ja seda varem kui eile) ja täna kui otsustasin oma hinge pealt asja välja saada ja öelda, et pole tema asi minu elu kommenteerida ajal, kui teen tööasju teise inimesega - ja siis ... pole öelnud ja enam-vähem mis mul viga on, et sellise asja välja mõtlesin. Tõesõna arvasin korraks, et mu südametunnistus teeb vingerpusse. Paranen vaikselt, aga armid kipitavad või nii. Aga selge pea sai must võitu, mis oli see oli. Ja asi pole ka selles, et kuulen midagi, mida kuulda tahan. Ma ei tahtnud seda kohe mitte üldse kuulda. Õnneks oli ka neutraalne kuulaja. Pidin tegema midagi ebaminulikku ja pärima kõrvaltvaatajalt. Ise tundsin muidugi kahetsust, et sellesse ebameeldivasse intriigi olin sunnitud veel inimesi tõmbama. Ja nagu ma arvasin, nii öeldi ja nii ongi.

Terve hommiku poole oli sita maitse suus. Milline draama, millised suhted. Ja miks ma ikka ütlesin välja, et see mulle haiget tegi. Aga peale lõunat tunduvad emotsioonid juba teises valguses. Mitte et see valgus rõhuv poleks. Aga pimedus lämmataks mind hetkel. See aasta tahaks nagu klaarimate inimsuhete poole liikuda ja seetõttu ka pidasin vajalikuks oma tunded kandikule panna.

Varem mind huvitasid motiivid, et miks halvasti ütles ja miks nüüd varjab. Aga tegelikult enam pole vaja teadagi. Tegemist on minu eluga ja tema kirjutas ennast mitte eile, aga täna hommikul, välja. Ma ei tea, kelle kaotus see on, aga esimest korda elus nägin, mis tähendab näkku valetamine kui see ei too kasu. Pigem isegi toob kahju.

Kasumlik valetamine on mu töö igapäevane osa :)

Animal and children tell the truth, they never lie.

21 January, 2011

Kirjandus



Minu eilne avastus enda kohta oli põrutav. Ei pea ennast Kroonika ega ka Õhtulehe lugejaks. Asi pole ei poosis, põhimõttes ega ka ellusuhtumises. Lihtsalt mul pole selle teadmisega miskit peale hakata. Väga rabavad seigad inimeste intiimelust saab teada ka lihtsalt suheldes. Eriti minu töö juures. Aga siis see avastus. Loen hea meelega ammu surnud (ja natuke vähem ammu surnud) kunstnike, kirjanike ja lauljate biograafiaid. Vanaaegne kroonika.

Võib-olla on selle põhjendus see, et nad on klassikud, maailmale palju andnud, aga eluseikadest saame teada, et nad olid siiski kõigest inimesed. Mõni kobam ja teine pahelisem isegi kui mina. Või tahan ma enda jaoks lahti mõtestada nende loomingut. Naiivselt, et Hemingwey sõjahaavad ja tema sõjaskäinud tegelased. Tema naised ja õrnad naiskarakterid. Aga võib-olla on elu lihtsam kui me arvata oskame. Kroonikas ja Õhtulehes ei hiilata sõnakasutusega, puuduvad kirjanduslikud metafoorid. Võrdlused on võsapetsilikud või heal juhul kuuselempsulikud, aga kui kätte satub kirjaniku kirjutatud elulugude pagas, kus mees on lasknud oma sulel loominguliselt lennata, siis ei tundugi nii suur patt teiste elus nuhkimine. Üks tähtis mees on kirjutanud teistest, et siis kunagi loota, et ka temast kirjutatakse.

Javer Marias "Kirjapandud elulood", Loomingu Raamatukogu 2010/38-40, tuleb hetkel kommenteerimisele. Hispaania kirjanik lahkab teiste sulemeeste ja -naiste pikantseid juhtumeid. Võtan kõik siis ka ükshaaval läbi:

1. William Faulkner - tal oli ilmselge vastumeelsus postisaadetiste vastu;
2. Joseph Conrad - käis kõikjal sigaret näpu vahel;
3. Isak Dinesen - toitus austritest ja šampanjast;
4. James Joyce - jõi, luges ja külastas lõbumaju;
5. Giuseppe Tomasi di Lampedusa - oli abielus lätlannaga ja muutkui logeles;
6. Henry James - vihkas Flaubertit, sest viimane võttis teda ükskord vastu hommikumantlis;
7. Arthur Conan Doyle - oli laste vastu karm;
8. Robert Louis Stevenson - omas veidraid sõpru;
9. Ivan Turgenev - lasi ennast elu jooksul tihti petta kaasmaalaste poolt;
10. Thomas Mann - jättis endast maha veidra päeviku;
11. Vladimir Nabukov - lapsest saati kannatas unetuse all, nooruses oli naistemees ja küpses eas truuduse võrdkuju;
12. Rainer Maria Rilke - oli kogu aeg mõne tõve või vaevuse küüsis;
13. Malcol Lowry - jõi ja mõtles lugusid välja;
14. Madame du Deffand - armastas seltskonda ja korraldas õhtusööke kuni surmani;
15. Rudyard Kipling - polnud naljamees;
16. Arthur Rimbaud - saatis oma sõbra vanglasse;
17. Djuna Barnes - pidas armukesi ja vaikis;
18. Oscar Wilde - väga hea vestlusoskusega ja vangla poolt muudetud mees;
19. Yukio Mishima - ihales surma;
20. Laurence Sterne - kõik armastasid teda ("Tristram Shandy" tuleb läbi lugeda);

Elu on kirju. Sain muidugi ka mõne teose, millega tahaks lähemalt tutvuda. Aga lihtsa inimese ja tähtsa persooni narratiivides on kindlalt üks ühine osa. Lõppeb surmaga. Ja tutvudes eelolevate kirjanikega, polnud see kellelgi lihtne ja tavaline. Ükshaaval võttes ei ole inimene statistika.

Ja kohustuslikud parimad palad:
"Lampedusa uskus alati, et inimestele tuleb jätta nende vead."
Madame du Deffand: "Eile võõrustasin 12 inimest ning imetlesin lolluse erinevaid liike ja variundeid: olime kõik täielikud lollid, kuid igaüks omal moel."

Ja rohkem sõnu polegi vaja.

18 January, 2011

Geenivärdjas



Kahju, et elu pole arvutimäng. Alustaks kõike uuesti. Saab teha ka uue kasutajanime ja täiuslikumalt läbida kõik levelid. Ma alustaks kohe täitsa täitsa algusest. Esimene negatiivne mälestus minu halvast käitumisest silme ees on aastast 1984. Jaurasin ja jaurasin, et tahaks onni ehitada ja sellel hetkel kui teised olid valmis minuga seda mängu mängima, otsustasin, et nüüd on jonnimise tuju ja ehitage ise oma hütti kui vaja. Miskipärast mul siiani selle pärast häbi. Järgmiseks tuleb meelde zil ja minu solvumine. Aasta vast oli sama või 1985. Otsustasin, et kui minu tahtmise järgi asjad ei käi, siis lasen jalga autost ajal, kui lubasin, et ootan. Vaatasin siis puu tagant pealt kuidas mind hiljem otsiti ja otsiti ja otsiti. Sõna otseses mõttes väike värdjas. Ja need õelad egotsentristlikud fraasid, mida suust olen aastatega välja puhunud. Kahju, et tummana ei sündinud. Juba suurem värdjas.

Jaja lood, kus eirasin ette antud kellaaega ja kadusin parki selle asemel, et koju sööma minna. Ja jälle otsiti mind ja ma omas öeluses veel põgenesin. Aasta siis oli 1984 - mobiili leiutamine. Mis mul viga on? Geenide kombinatsioon vist ei klapi. Olen saanud kahelt poolt ainult halvimad jupid. Väga suur värdjas.

Muide, esialgu võtab töö silmnägemist.

14 January, 2011

Lohutus



Ma lähen poodi ja ostan omale musa kleidi ja sukad, platvormsaapad ja juuksevõrgu. Värvin kiharad ja silmalaud mustaks ja olen väliselt see, mis sisemiselt. Samas mulle kõik need elemendid meeldivad ka ilma masenduseta, aga mu tammepakulikud jalad, jonnakad juuksed ja vanainimeselik näonahk hakkaksid kohe mõjuma selles kostüümis nagu klouniaad. Oma välimusega suudaksin isegi leina naeruvääristada. Loodus polnud just armuline, kui mind kujundas. Samas pole ta ka armuline olnud kui oma osa nõuab. Õnneks on olemas veel Kaia Kanepi. Nujah, tennist ta vast oskaks mängida, kui just eestlaslikud närvid alt ära ei hüppaks. Aga teadmine tema olemasolust lohutab mind iga kell.

Üks vahva töökaaslane, kes on sama läbi elanud, mis mina, ütles, et haavad ei paranegi, vaid õpitakse nendega koos elama ja varjama. Lein pidi olema sügavalt isiklik. Sellisel kujul ainult ühele inimesel arusaadav. Teiste kaotus ei saa kunagi olla sama, sest on teise kogemusega ja iseloomuga ja... plaplaplapaaaa...

"Oled kodus? Teeks ühe kohvi enne kui ema tuleb. Helistan kui all olen (olen viie minuti pärast all)."

Iga päev oma lugu!

07 January, 2011

Hommikused mõtted



Kui tekib tunne, et juba on parem, siis see on petlik. Mingisugusel suvalisel hetkel on vaja, et elu kulgeks nii nagu vanasti. Oluline on tunne, et kui sõidad autoga vastu tammepuud, siis on kellele helistada. Sellisele, kes ei paanitse, kes ei tänita ja loe sõnu halva sõiduoskuse kohta ja kes ei mõista hukka, kes ei arvuta krussiläinud autot rahasse ringi. Võib-olla käed veidi värisevad, aga see on ka märgatav ainult väga, väga hoolsa vaatlemise tulemusel. Võhiku pilk seda ei haara.

Siis oleks vaja, et keegi ostaks Veerenni putkast oma viimase raha eest mulle rotiburksi. Ja loomulikult tahaks vaadata telekast midagi väga mõttetut ja kommenteerida.

Kartsin, et ununevad sellised vanad lood mu elust. Et silme ees on ainult viimase paari aasta sündmused, aga nüüd just hulbib pinnale klassika. Eriti just öösiti.

Päeval on ikka tegemisi. Olen kokku pannud lausa tiheda graafiku. Isegi WC käimine tuleb vägisi sisse suruda. Muidugi võib tekkida hirm, et urineerimise tulemusena jäävad mõned sokid triikimata või midagi õpetlikku studeerimata.

Uute rahadega on kahjuks ainult korra nalja saanud. Rongis. Maksin 20 rahatähega (pilet oli 2.11), aga tädi arvas, et kui mulle tagasi maksab 3 euri, siis sellest piisab. Kui endale omaselt moka otsast vaikselt protesteerisin, siis kontuktor arvas, et ta ise oli hoopis liiga saanud. Ime, et ta mult rohkem raha välja ei peksnud. Peale üleliigset seletamist sain oma teenitud õiguse ja mälestuse, mida teiste euroskeptikutega jagada.

Lugesin Mart Laari lugu, mida ta arvab inimestest, kes kannavad Che pluusi. Loetles ette Guevara kuritegusid ja kastmestas neid võrratute omadussõnadega. Vangilaagrid, hukkamiskäsud, kriklikkus. Kas ma olen värdjas, et mulle lihtsalt meeldib selle mehe nägu? Muidugi ma ei tea, kas paneksin Hitleri või Stalini pluuse selga, kui tegemist oleks olnud väga kauniste meestega.

Ma ei välista midagi.

05 January, 2011

Kroonika



Siit maalt läheb minu piir. Täpselt siit. Ei liiguta seda millimeetrigi võrra. Järjekordne elulugu on seljatatud. Lubasin endale, et aitab. Sama hästi võiksin hakata iganädalaseks kroonika lugejaks. Hoiaks kogu aeg näppu pulsil, ei pea tagant järgi vaatama, et kes kellega käis ja mis tal sellel hetkel seljas oli. Intelligentsed inimesed langevad sellesse lõksu. Mis see siis on? Nõgisto, Rannap, Sisask ...

Ma saan aru, et laval käivad edevad inimesed, aga kas see sunnib ka tavaelus nende intiimsusi paljastama. Ja kas mul oli ja on ikka vaja teada, et Jaanus Nõgisto iga asja peale pillima hakkab ja et Urmas Alender musitas enne etendust tugevakondilist blondiini, kelle isa oli Nukuteatri direktor ja järelikult vend kirjanik ja teine sotsioloog. Ja elavad tahavad ennast veel õigustada, samas kui kadunukesed jäävad kirjaniku pandud kuube kandma. Urmas Alender sellest vaatepunktist siis õrnahingeline kunstnik, kes meeldis naistele ja kellele endale meeldisid naised. Ka võõrad, mis sest et täitsa omad olid olemas. Laulmise kohalt andekas. Kõik olid selles ühte meelt. Ja Nõgisto kahtles ta rütmitundes.

Nüüd oleks õigustatud küsimus, et miks ma siis üldse seda raamatut lugema hakkasin? Mida ma lootsin sellest saada? Olen ju läbinud mõne eluloo kadalipu. Ja vihastunud ja ikka jälle, ikka jälle samad mõtted peas. Tegelikult tahtsin teada, kust need mõtted tulevad ja kuidas Alender plaanis realiseerida oma annet välismaal. Seda ei saanud teada. Raamatu kirjutaja isegi vist täpselt ei teadnud. Liialt suur osakaal pannakse ta naistele ja liialt väike tütrele. Aga äkki peaksin kaaluma võimalust, et nii see võiski olla. Päriselus. Ei usu, arvan, et isade ja tütarde suhted on alahinnatud.

Ühesõnaga lugesin "Urmas Alender: lõputa lookleval teel". Autor Paavo Kangur.

Parimad palad: Valdo Randpere: "Sõltumata ühiskonnakorrast, on noorus ja lapsepõlv kaunis lõbus aeg inimeste elus." Jaak Ahelik: "Teatud kellaajast oli enamik muusikuid teises dimensioonis, sest inimese organism ei talu lõputult alkoholi."

Eluloo puhkus algab!

02 January, 2011

Aasta uus



Mis iganes selles greisipööra maailmas juhtub, keegi ikka vastutab. Sellepärast ma ei karda ei eurot ega ka uue aasta lumetuisku. Mis ma selle vastutusega peale hakkan, selle peale pole veel möelnud. Ilmselt vahetan eurodeks. Samas mu rahakoti õmblused on esimesest poeskäigust juba pingul ja ikka täiega. Lugesin välja, et 9 eurot sentides. Kujutad ette, et oleks 140,82 krooni sentides. Siis peaks ikke päris seljakotiga poes käima.

Uus aasta tuli. Ikka lolluse ja iroonia tähe all. Samas ka koduselt ja väga võõralt. Kõik vajalik oli peaaegu olemas. Head inimesed, palju materjali, mida materdada ja valla õhku lastud ilutulestik. Kõhu arvelt ka kokku ei hoidnud.

Nüüd ongi uus aasta. Selles suhtes parem kui eelmine, et algab puhkusega. Saab veel eelmise aasta riismed kokku korjata ja tallele panna. Mõned ka ajalooprügikasti visata. Olen alati tahtnud seda väljendit kasutada.

See aasta hakkan rohkem planeerima ja samas ka spontaansemalt käituma. Üks tegevus jääb tööle ja teine koju. Siis lubasin endale, et käin kinos ja vaatan 3D filmi. Külastan mõnda Eesti väikesaart, va Kihnu. Muudan totaalselt soengut. Tulemus meenutab lapsepõlve. Ja äkki siis saab sellest vestlusteemast ka ükskord lahti. Muidugi võiks ka põllumajanduse tagumikku keerata, siis äkki keegi ei räägiks sellest enam. AH?

Sportimist ei jäta. Teater ja lugemine jäävad ka meelitegevuste sisse. Mõtlesin, et võiksin õppida ka midagi uut ja põnevat. Jätan selle kevadesse. Äkki siis on mõtted selginenud ja huvide koorekiht pinnale hulpinud.

Hea sai natukeseks otsa, aga varsti tuleb jälle