Uimane autur

Eile oli jälle üks nendest päevadest, kus minu uimasus segunes päeva vahvusega. Olen viis aastat oma elust sõitnud Jaapani autoga, aga bensiinijaama sõites unustasin ikka ära kumbal pool mu suksul on bensiinpaagi luuk. Peale tiirutamist ümber tanklapuki otsustasin, et sai küll nalja ja käin Lõuna-Eestis oma vähese bensiiniga ära. Kusjuures käisingi ja tundub, et kütet jäi ülegi. Loomulikult enne teele asumist pidin veel korra kodust läbi minema, sest nii kaugele kodust minnes võiks ju telefon ka kaasas olla.

Võtsin kaks toredat poissi masina peale ja hakkasime ülikoolilinna põrutama. Aeg lendas vesteldes kähku ja mulle nagu tundus, et ma tean, kuhu minema pean. Aga oh imet, äkki avastasin, et rappun munakividest sillutisel ja taamal paistab Toomemägi. Üks noormeestest teadis öelda, et künka taga on sünnitusmaja. Minu mäletamist mööda ei pidanud me küll sinna minema. Vähemalt mul pole asja sellesse hoonesse. Kiirelt tuli pea tööle panna ja mõelda, et kas ma üldse tean, kuidas sellest punktist saab Tartu teise otsa. Tuli välja, et teadsin. Teistkorda vast ikka ei oskaks. See oli sõna otseses mõttes pime önn.

Seikluse põhjus oli korvpall ja see sportlik tegevus oli naudingut tekitav. Tõesõna, joosta ühest platsi otsast teise, visata aeg-ajalt korvi poole ja veel harvem korvi sisse, tundus sellel hetkel olevat jälle elu mõte. Ma olen vist hea inimene, et olen nii lühikese ajaga teeninud ära sellisel hulgal mõnuaistinguid. Iroonia.

Päev polnud veel läbi. Pidin kihutama järgmisesse Eesti linna - Viljandi. Esialgu tunduski, et tuleb kiirustada, aga tee osutus lühemaks ja korralikumaks kui olin arvanud. Õhtul lugesin, et tund peale mind oli sama maantee ääres kaks karu patseerinud. Kahju, et nad hiljaks jäid. Nad oleks saanud minuga kohtuda. Mul oli seekord isegi fotokas pragasnikus ootamas. Oleks saanud mõmmikutele hiljem pildi saata või midagi.

Mälumäng iseenesest oli läbi aastate raskeim. Veidrad küsimused ja paberile oleks tulnud kirjutada veel veidramad vastused. Aga päev oli niigi korda läinud. Sain rahuldada oma autosõidukirge. Mis ma elult veel tahan.

Rattur

Käisin esimest korda rattaga sõitmas eila. Algus oli paljulubav. Parem treenituseaste kui varasematel aastatel, ilusaim ilm sellel aastal. Lõpuks siiski läks kliima käest ära, tuul ikka otsejoones vastu ja temperatuur langes ka alla rattasõidu taluvuspiire. Käed külmusid lenksude külge. Tekkis tunne, et lahtisulatamsieks jääb ka leeklambist väheks. Aga see, et siin kirjutan oma pisikeste näppudega, tähendab, et olukord siiski lahenes positiivselt. Väike külmavärin on sellest 30 kilomeetrist sees, kuid lihased ja liigesed on töökorras. Rattasõit on siiski lahe.

Muidugi mu truu sõber kiviajast vajaks väikest kõpitsemist. Iga ratta osa rääkis minuga oma kriukusvas keeles. Ma sain ainult nii palju aru, et enne järgmist ringi vaja toita mehhanismi väikese õli laksuga. Siis muidugi peab vanad püksid jalga panema, sest ükskõik kui osavalt ja õigesse kohta seda plõgi panna, hakkab ta vaikselt välja ajama. Ja mu ainsad parajad püksid meeldiksid mulle ilma laikudeta.

Talve tolm jäi ka seekord maha võtmata. See tegevus tuleks ka ette võtta.

Rattasõit on tegelikult tore, sest ma pole nii võimekas, et selle tegevuse ajal pulss väga kõrgele tõuseks. Seega need õnnekemikaalid pääsevad kergemii mu organismi, kui joostes 170 pulsiga. Ma ootan juba päeva, mil saab rattaga tööle tulla. Loodetavasti ei lähe enam kaua.

Midagi peab ju ootama. Tegelikult kõditab mu emotsioone ka reedene korvpalliturniir.

Lihtsalt mina

Mõned päevad on möödunud ülimast õnnest ja juba hakkab argipäev sisse trügima. Ei, mitte oma tavapärase rutiiniga, vaid ebatavapärase minuliku apsutamisega. Kord ostan poest kapitaalselt vale eseme ja siis lähen ujulasse ilma rahata, aga kuna olen tuntud vee kuivataja, siis lasti ausõna peale ujuma. Eks kunagi pean oma tarbimise kinni maksma.

Sõitsin täna autoga linnas ja äkki meenusid mulle ajad, kui põdesin linnavahel manööverdamist ja eriti radade vahetamist. Olin veendunud, et teised autod on magnetist ja ma neile tagant või küljelt sisse põrutan. Minu ülesanne kindlasti oli vastata magneti kutsele. Itsitasin väheke enda üle ... ja hea oli, et mu autol soliidsed pidurid on, sest mul siiski tuli külgetõmbele vastu astuda. Aga peale hullu kriginat ja tossu kõkutasin edasi. Mis see hirm päästab?

Kiitsin siin, et leidsin ka trennimisele mõtte. Õhtupoolikul tuli teha väike 350 meetrit. Mu jalad absoluutselt ei saanud aru kuidas see käib. Hingamine ka jumpsis. Pikk maa ja 20 korda lühem maa nõuavad erinevat ettevalmistust. Või annab veel tunda see, et eila verd andmas käisin. Hemoglobiin oli parem kui ealeski varem. Vaata mida teeb pikk õnnetunne rauasisaldusega. Kuid hemoglobiin täna joosta küll ei aidanud.

Poolikud asjad ka vaikselt hakkavad joonele saama. Vaikselt.

Hedonist

Ma arvan, et selle adrenaliinilaksuga saab paar nädalat õnnetundes ära elada. Kui ma oleks hedonistliku maailmavaatega, siis võiks öelda, et leidsin elu mõtte. Parem on väljendada, et taasleidsin.

Ma ei värisenud ega tudisenud mitu päeva varem, aga eila hommikul oli küll uni otsas ja teotahet terve organism täis. Isegi kitsas bussis koos kujunemata noormeeste jutuga kasvas minu udune õndsus.

Film paljastest naistest, mida bussijuht meile vaadata pakkus, oli nagu soojendusbändi soojendusbänd. Nalja kui palju. Kuid meeleolu hakkas parajaks minema. Bussijuhi soovitused vennastumisest hakkasid ka toimuma ja seega sai ärevust hinges jahutada väikse jutuga.

See ootamine tasus ära. Kui praegugi meenutan Jamesi kitarriga kolme meetri kaugusel minust, siis läbib füüsiline värin. Minuga on seda juhtunud kaks korda varem ja loodan, et saan veel mõne naudingu osaliseks. Arvan, et see tunne võib meenutada teismelise tüdruku armumist. Muu pole sellel hetkel elus tähtis, teised ei tea, millest ma räägin. On ainult mina ja tema. Minu puhul siis muusika, jumalik heli. Kahju, et läbi sai, aga hea, et toimus. On, mida meenutada. Ja selle saab hauda kaasa võtta vastupidiselt peo piletile, mis mul järjekordse asjana WC potti kukkus.

Mul oli ka enda üle hea meel. Kuskilt ei valutanud, paha ei hakanud ja selg ning põlved täitsid oma kohust. Nägin ka seda, miks käin trennis. Eilse päevaga leidsin trenni mõtte - see on elumõtte teostumise tugi.

Tahan seda tunnet veel ja veel ja veel.

Rõõmus jämesool

Kas elu on talumise kunst? Alustan küsimusega nagu ühes tuntud naiste filmis. Lihtsalt eila kuulsin seda sõna liiga palju. Teatud toitu taluma, teist inimest taluma, situatsiooni taluma. Need olid sõnapaarid, millega terve päeva jooksul kokku puutusin. Aga kuidas saab loobuda talumisest? Toiduga on lihtne, kõht annab kohe märku, aga teise inimesega keerulisem. Miskit hakkab suheldes häirima, tahaks põgeneda või halvasti öelda. Aga kui keegi ütleb, et ma käitun talumatult, siis mis see tähendab? Pigem ikka situatsiooni analüüs kui isiksus.

Täna hakkan varsti Riiga minema. James juba ootab oma keerleval laval. Pesen ennast puhtaks ja panen piduriided selga. Ei oska muidugi pikast bussireisist midagi arvata, aga eks tagasitulles olen täis muljeid. Üks eredam kui teine.

Juba tulen, James

Ehitaja

Kõik on nii asjalikud, kõigilt oodatakse midagi ja samas on ülesannetega üle külvatud. Ma maadlen siin ühe küsimusega, mille otsa vabast tahtest sattusin. Mida osteti "Toomas Nipernaadis" Riia turult 20 ruubli eest? Pole halli aimugi. Seega ma leian endale ikka ise ülesandeid. Olen juba netisügavustest otsinud ja ka natuke peal pool olen surfanud, aga tulemusi pole. Peab ikka raamatukokku minema ja sealt saama õigeid vastuseid.

Netis liiguvad ringi kirjakesed, mida peab vähemalt viiele sõbrale saatma, siis lähevad soovid täide. Ma tavaliselt sellele liimile ei lähe, aga täna avastasin, et üks soov on nii suur, et see tilluke roosipilt saata edasi, võiks mind isegi päästa. Kas hakkan ka muutuma ebausklikuks?

Kuulasin täna ühe eduka mehe vestlust edust. Mis selleks kõike on vaja. Kõike polegi, piisab eesmärgist, huvist ja laiskuse maha surumisest. Viimasega on saadud maadelda küll, aga kui eesmärk ja huvi kattuvad, siis nad on juba kahekesi jõudeelu vastu, seega siis ongi lihtsam seljatada topelt nelsoniga üks levinuimatest seitsmest surmapatust. Rohkem ei jaksanud seda edulugu kuulata, kuidagi liiga palju sai. Klišeed olid paika pandud, nüüd jääb üle ainult oma elu üle järgi mõelda.

Inimene pidi kõige suuremad barjäärid endale ise ehitama. Mulle tundub, et saan sellega hakkama. Äkki peaks ehitajaks õppima. Saaks lahedamad müürid. Kuid paari viimase päevaga olen näinud, et ka teised inimesed saavad mulle tõkete paigaldamisega hakkama.

Barcelona

Vurr

Olen seda metafoori otsinud juba pikka aega. Ja täna oli see täies hiilguses mu laual. Väike puidust vurr. Iluasi, mänguasi. Aga paigal seistes siiski igav. Keegi peab ta tööle kruttima. Peab talle hoo sisse andma ja pidevalt, sest teadagi pole meil olemas igiliikurit.

Nagu mu elu, igapäevaselt täitsa olemas ja toimiv rutiinne kulgemine (paigalseis) ja siis aeg-ajalt lisajõudu saav mõttekas eesmärgipärane keerlemine, kus kasutan oma elu sihtotstarbeliselt ja valmistan ka teistele röömu (loodetavasti). Jääb siis vurr. Või minu elu.

Lapsepõlves oli mul neid mitmeid. Koduseid ma ei mäleta, aga vanaema juures oli üks plekist värviliste triipudega ja teine plastikust, kus sees sai vaadata kihutavat jõuluvana. Oih, see teine küll minu lapsepõlvest ei olnud, sest siis käis veel kinke toomas üks teine mees.

Vastlapäeval sai teha kondist vurru paela otsas, mis tegi lahedat vihinat. Rohkem hetkel ei meenu keerutisi. Äkki siis tuleb mõni parem metafoor mu ellu.

Eila jooksin 11 kilomeetrit ja mulle tundus, et sain positiivse laengu.

Tõrvatilk

Eilse kerguse kõrvale on segunenud väike tume pilvepoiss. Tunnen, et olen alt vedanud väga tähtsat inimest ja sellega seoses ka iseendale liiga teinud, sest mu maailmanägemuses peab teiste inimeste vajadused enda omadest aeg-ajalt kõrgemale seadma. Aga ajaressurss ja raharessurss on jagatud kindlasse ruumi ja sealt saab selle kätte prioriteetide järjekorras. Mul tekkiski isiksuse lõhenemine. Ühest küljest ei taha liiga teha peris mitmele inimesele oma elus ja teisest küljest tekib huvidekonflikt, sest erinevatel inimestel on vastukäivad lootused mu suhtes. Ja ikka see taastumatu vara.

Aga kõige selle juures ma lubasin endale, et lõpetan enesepiitsutamise ja austan iga oma otsust. Ma ju tegin seekord kaalutletult valiku. Ega muud polegi endale ette heita kui seda, et mõistusega asju arutades lükkan tunded kõrvale, aga natuke hiljem selgub, et nad on siiski olemas. Ja tuleb harjuda tunnetega elama.
Äkki need helged raamatud, mis olen hiljuti sirvinud ja lugenud, on oma märgi mu alateadusesse jätnud?

:)

Päike sära väike

Kuidagi imelik on olla, kui härijaid pole. Tegelikult on kogu elu kaugel täiuslikust, aga ikka on naeratus suul ja iroonilised märkused ja isegi pahatahtlikud vältimised ei suuda seda kustutada. Kas see on nüüd esimene märk, et hakkan hulluks minema ja ei taju maailma piisavalt adekvaatselt või ongi täiskasvanu elu siit peale hakanud? Mul on rohkem tegemata töid ja lahtisi otsi kui varem. Minu välimus on mulle ebameeldivam kui eales, aga klemm kõrvuni ja kergus hinges. Veider on see, et ma lausa füüsiliselt tajun oma olemise kergust.

Tegelikult on ju palju head ees ootamas. Ei tahagi, et nad nii kiirelt kätte tulevad, sest siis kaob ootamise mõnu. Oodata on hea, eesmärgini jõudmine on hea ja selle tagajärgedega tegelemine lausa füüsiliselt meeldiv. Kas oodata või mitte? See ei ole küsimus.

Seega jäävadki järgi ainult igapäevased pisiasjad ja teised inimesed, kes moodustavad suurema osa mu põrgust. Tundub, et enesepiitsutamisega elasingi nagu konstantses pohmellis. Samas oli teada, et see on igavene. Kujutad ette, et lootust pole.

Aga nüüd nagu pidevas uimas on kõik nagu alles teine pits ja lootus on olemas ja teadmine, et neljandat kurku kallamist ei tule. Natsa küll kurb, aga kassiahastus jääb ju ka ära. Kui mõlemalt poolt teravad ääred maha lõigata, jääbki kerge elu. Pole äärmuslikke naudinguid, aga pole ka põrgupiinu ja selle valemi summa on killukene päikest. Või saab selle tehte vastuse teada hullumajas?

Välditu

Kus maani on võimalik teist inimest vältida? Kas sinnani, et meeskond, milles töötatakse, kannatab? Miks peab selliselt vältima? Kas endal on ebamugav või on tõesti see võimalik, et suudetakse tunda sellist jälestust ja vastikust, et pea juba alateadlikult võtab teise suuna ebameeldiva inimesega ühes ruumis viibides.

Vaist tunneb juba sadade meetrite kauguselt, et rõvedus on lähenemas. Hea radar on inimese ajju paigutatud küll.

Ei kehti ka see hull O. Wilde ütlus, et hullem, kui Sinust halvasti räägitakse, on see, kui Sinust ei kõnelda üldse. Ta peab ikka kinnisideelikult must tihti mõtlema, sest kuidas muidu teab, et nüüd on see koht, kus viisakale terele ei vasta. Oleksin arst, paneksin diagnoosi. Peale selle, et inimene on nõrganärviline ja vaevleb mõne seitsmest surmapatust küüsis, on siiski tegemist ka patoloogiaga.

Äkki see on ta eluülesanne. Aga ma ei lange temaga ühele tasemele ja ei tegeles pseudoprobleemiga.

Õhus on tunda juba kevadet.